Hingelind

Arranile ja tagasi

2009-06-22T16:24:00.005+03:00

Juba talvesemestri lõpupäevadel pidasime Valmariga plaani Šotimaale reisida, et ilusas looduses hinge ja vaimu puhata. Aprilli alguses saimegi rongi- ja praamipiletid ostetud. Sihtkohaks valisime Arrani saare ja reisikaaslasteks kursuseõe Joanna ja tema elukaaslase Terry. Kolme päeva jooksul, mis me seal veetsime, sai selgeks, miks nimetatakse Arranit miniatuurseks Šotimaaks – see väike saar hoiab endas kõiki Šotimaale omaseid iseloomujooni, alates palmipuudest lõpetades mitmekesise maastiku ja rannajoonega.

Kui kohalikelt küsida, palju saarel elanikke on, siis iseloomustavalt vastavad nad, et 5000 inimesega koos elab saarel 6000 kitse. Saar on üsna väike ja elanikud väga sõbralikud nagu ikka vaiksemates ringkondades. Bussiga sõites saab saarele ringi peale tehtud paari tunniga. Bussiga muidugi on see mure, et bussid käivad väga harva ja oma matkasid plaanides tuleb arvestada ka busside sõidugraafikuga, et mitte väsinuna tee peale jääda, lisaks tuleb veel meeles pidada, et sõidugraafikust ei hoita minuti pealt kinni.

Vastuvõtt saabumise õhtul oli ootamatu – kogu saarel oli elektrikatkestus ja lõunast alates oli saart kastnud vihmapilved. Esimese õhtu veetsime pubis järgnevate päevade plaane tegemas. Ööbimiskohaks valisime küla nimega Whiting Bay, öömajaks kohaliku B&B selle eesmärgiga, et hommikul kõht korralikku šoti hommikusööki täis süüa. Ilusa vaatega mugava toa eest oli hind üllatavalt odav, kõigest 20 naela öö. Järgmisel hommikul saime teada, milline on traditsiooniline šoti hommikusöök. See koosneb röstsaiast, küpsetatud tomatist, paarist paksust peekoni viilust, kartulipannkoogi taolisest asjast, black pudding ’ist, mis olemuselt meenutab vürtsikat verivorsti, vees keedetud kooreta munast, kahest sealihavorstikesest ja ubadest. Selline rammus toit hoidis kõhu korralikult täis ja andis päevaks palju energiat. Toitu valmistas meile lahke perenaine ise. Meie õnneks oli järgmisel päeval ilus ja soe ilm. Esimese poole päevast veetsime mööda rannikut jalutades ja koopaid uurides. Peale lõunat sõitsime bussiga Lochranza külla, kus asub kuulus Arrani viskivabrik, et selle töö ja toodetega tutvuda. Peale ekskursiooni lõppu saimegi erinevate viskidega oma maitsemeeli arendada.

Kolmandal päeval läks meie tee reisikaaslaste omast lahku – nemad otsustasid merepinnale lähemale jääda, samas kui meie kindlaks sihiks oli Arrani kõrgema tipu – Goatfell'i (874m) vallutamine. Sellest päevast kujunes üks huvitavamaid reisi jooksul. Vallutusretkega alustasime kel 10 hommikul. Suurem osa mäe vallutamisest oli kui jalutuskäik pargis, maastik oli lauge ja vaade oli ilus. Viimased paarsada meetrit olid need kõige raskemad. Kui all jalamil oli mõnus ja soe, siis mida kõrgemale sai mindud, seda tugevamaks ja külmemaks muutus tuul. Arvestades, et tegi ei ole väga kärge mäega, oli tuul hirmutavalt tugev. Omajagu ronimist tuli ka ette. Tippu jõudsime paari tunniga. Hea ilmaga on tipust kogu saart näha, ka meie saime mõned minutid ilusat vaadet nautid, siis tulid pilved, et mäetipp jälle endasse mähkida. Peale lõunat jõudsime väsinuna ja õnnelikena kõrgusest tagasi.

Neljanda päeva hommikul jalutasime Whiting Bay vahetus läheduses – nägime ära Glenashdale kosed. Lõuna ajal sõitsime väikese paadiga Arrani kõrval olevale pisikesele saarele – Holy Islandile. Tegemist on isemajandava saarega, kus elavad budistid. Pool sellest väikesest saarest on looduskaitse all, lisaks asub Holy Islandil budistidest naiste eralduskeskus, kuhu naised tulevad ja jäävad 3 aastaks, eraldatud muust maailmast, eesmärgiga end vaimselt harida. Püha saare läbi jalutamine võttis paar tundi aega, ka selle saare kõrgema tipu, Mullach Mor’i (314m) vallutasime, see kord kogu reisiseltskonnaga. Sellel saarel elab lisaks kümnele elanikule ja paarikümnele kodustatud lambale veel mitukümmend metsikut hobust, kelle hirnatused kajavad selgete ilmade puhul üle saare ja loovad mõnusa meeleolu. Antud juhul oli see viimase õhtu ilusaks lõpetuseks. Järgmisel hommikul saime varakult paadiga Arranile ja sealt algas tagasitee koju.

Kaks luuletust

2009-05-31T16:50:00.002+03:00

Journey

The earth gives her blessing

by embracing

the pilgrim's feet.

Tired as she is

she carries on walking

until she’s kissed by the winds.

There she stops –

on a mountain top,

and rests

to gather strength.

Wish

A subtle whisper, a disguised wish

flees from her lips

to be carried by the winds

and passed to the sea,

so travelling in the world

to be one day heard

and fulfilled.

Mõnel vaiksel ööl ma tunnen korraga hirmu ja on nukker mu meel

2009-01-24T23:56:00.008+02:00

Väiksena (loe: noore ja rumalana) arvasin, et inimesed on olemas sellepärast, et hiiglastel oleks millegagi mängida. Mäletan öid, mil ärkasin hirmuhigi otsa ees, sest olin just unes näinud, kuidas suured ja kurjad hiiglased kõik ilusa ära lõhkusid. Ja siis unesegasena piilusin aknast välja ja kuulasin hinge kinnipidades ega kuskilt hiiglaste samme ei kostu.

Teine periood järgnes "hiiglase-perioodile", kui arvasin, et maakera ja teised planeedid on tegelikult samamoodi aatomid ja molekulid. Päike oleks siis aatom ja planeedid elektronid. Et meie oleme osa millestki tohutu suurest, mida ei ole võimalik näha ega millest pole võimalik aru saada.

Täna ma ärkan hirmuga üles ja mõtlen, miks me oleme ja elame nii ja mitte teistmoodi? Ja miks ei ole kellelgi vastuseid minu rumalatele küsimustele?

On ainult teooriad.

Väiksena uskusin jumala teooriat, sest öeldi, et peab. Praegu usun evolutsiooniteooriat. Aga miks?

Mis on taimede ja loomade mõte? Putukatel on eesmärk - taimi tolmelda ja lindudele-loomadele toiduks olla. Seega siis toiduahela säilimise pärast? Aga kui inimene on toiduahela tipus... kes inimese vaenlane on? Inimene ise. Mis on inimese mõte, mida annab tema maailmale ja loodusele? Inimesed ainult kuritarvitavad loodust.

Kas on võimalik, et vanasti, ammu-ammu, olid ka lindudel-loomadel mõtted ja mõtetest suunatud tegevused, mitte ainult instinktid. Kuid kuna mõtetest suunatud tegevusi korrati ja korrati, siis ajapikku need muutusid instinktideks?

Kas inimesed on kauges tulevikus ka kõigest loomad, kes käituvad instinktiivselt?

Elada tunneteta... mis tunne see on?

Kas oleks?

2008-11-27T16:26:00.001+02:00

I sigh...

It's cold -

I can see my breath:

white, small cloud.

Almost innocent.

And little icicles hanging on my eyelashes.

I'm shivering.

There's no one around.

I'm all alone.

If I had cursed would the cloud be black?

London, baby!

2008-11-03T17:02:00.003+02:00

Suured, tohutult kõrged majad.

Majad, mis moodustavad mõlemal pool teed akendega müüri.

Kiired ja kallid autod.

Autod, mis paluvad, et neile järgi vaadataks.

Operatiivauto häält on igas kümnes minutis kuulda. Rahulikul päeval.

Lohakalt riides käivad teismelised.

Stiilsed, eneseteadlikud, noored ja ilusad inimesed.

Siin ei teki ummikuid ainult autoteedel, ka kõnniteed on tipptunnil umbes, sest inimesi on nii hirmutavalt palju. Ja mitte ainult tipptunnil. Muul tunnil ka.

Bussijuhid sõidavad nii nagu oleksid esimest korda rooli taha saanud ja Londoni tänavaid näinud. Metroo on ägedam. Muidugi juhul, kui kahe peatuse vahel ei pea kümneid minuteid umbses vagunis ootama.

Aga muidu on ülilahe.

Nähtamatu

2008-05-20T20:33:00.004+03:00

Täna tunnen, et olen nähtamatu.

Nähtamatuna seisan Sinu ees.

Minu hääl jääb rippuma õhku,

vaevu näen Sind läbi pisarate.

Ma ei tea, mida teha, kuhu minna;

ei julge ja ei tahagi.

Jään veel natukeseks seisma siia,

lootes, et valgus kustub peagi.

Äkki pimeduses saan taas nähtavaks,

äkki siis julgen näidata Sulle

...ennast?

Ei... mitte täna...

Tabula Rasa

2008-04-24T20:00:00.002+03:00

Keeran uue puhta lehe ja hakkan kirjutama.

See, mis eelmistele lehekülgedele kirjutatud, jääb maha.

Uuele lehele kirjutades pean arvestama sellega, mis eelmistel kirjas on.

Kõik on oluline.

Temporary insanity

2008-01-27T00:27:00.000+02:00

I have to call him to hear his voice again.
To tame the beast within.

forgive the endless longing

Romantiku nõrkushetked

2008-01-24T20:20:00.005+02:00

I still blush when you're around,

Lose the control

Of my heart and soul.

Verity is- I'm still in love,

Embracing

You with my

Obstinate,

Unclosed heart.

Esimene kord

2008-01-21T21:24:00.000+02:00

Olin 11-aastane ja käisin 5. klassis (või siis olin 12-aastane ja käisin 6. klassis, mine võta kinni...)
Igatahes, jätkates: siis ma kirjutasin esimest korda, sest ma tundsin vajadust.

Tookord "ajas" mind kirjutama jutuvõistlus koolis. (Ma võin vinguda ja hädaldada, aga tegelikult mulle meeldib võistelda)
Ja üllatus-üllatus, mina sain esimese koha. Nalja teeb mulle see, et autasustamisel nägin Disney illustreeritud raamatut "Kaunitar ja koletis" (kõvade kaantega ja formaat oli A4-st natuke suurem) ja mõtlesin, et mina küll seda raamatut ei taha saada. Aga arvake ära, millise raamatuga auhinnati esimest kohta! Ha-haa, ikka veel ajab muigama.

Teha midagi, mis meeldib ja siis selle eest midagi saada. Tahtmatult.

Ja nii ma nakatusingi sõnapisikuga.

Vana-uus

2007-12-19T18:17:00.000+02:00

See on vist loogiline, et esimene suurem kirjutis on endast. Loogiline sellepärast, et ikka tuleb ju enda lugu enne ära rääkida, kui saad teisi lugusid rääkima hakata. Muidu jääb "sinu lugu" kõikidesse teistesse lugudesse sisse ja see muudab kõik need teised lood igavaks... ei, sisutuks.

Enda lugu kirjutades või rääkides avastad nii palju vana-uut. Jah. Vana-uut. Vana, sest mingil hetkel sa olid sellest teadlik. Uut, sest mingil hetkel oled selle ära unustanud.
Ja nüüd, kirjutades ei tähtsusta sa enam mitte midagi üle. Sest nüüd on selgelt näha - mis oli siis tähtis on ka praegu tähtis.

Ja see, kes sa oled praegu, olid sa ka siis ja oled sa ka tulevikus.

Esimene lumi

2007-12-12T21:38:00.000+02:00

Langeb esimene lumehelves Su põsele,
veetilgana niisutab Su huuli,
kogemata panen seda tähele.

Teine juba su ripsmeis väreleb,
märkan seda ja Su kauneid silmi
ja tulukest, mis neis võbeleb.

Käsikäes seisame õues,
lumehelbed tantsivad tuules
meile.

Läbi Sinu
vaatan esimest lumesadu.

Isikukultus

2007-12-12T00:17:00.000+02:00

Äkki peaks selles suhtes midagi ette võtma? Äkki...

Aga ma ei taha.
I'm whole.
That's that then.

Ainult sellepärast ma tunnen, et elan. Nii tobe, kui see ka poleks, isikukultus on piisav põhjus, miks ma teen asju, mida muidu ei tihkaks.
Ühtäkki on mul hoogu ja tahtmist. Ja jõudu ja eneseusku.
Sest ma pean tema pärast endale tõestama, et ma saan ja suudan ja oskan.

Ma ju ise tean seda. Aga talle ma pean ju näitama.

Klišee.

Mu huuled moodustavad sõna

2007-11-25T19:14:00.000+02:00

{...kallim...}

hetkeks hoia
minu sosistatud sõna
oma kõrvus helisevana

Empaatia

2007-11-12T19:03:00.000+02:00

Sinu pisaratest on märjad ka minu silmad,
Sinu rõõm venib naeratuseks minu suul,
Sinu mure teeb raskeks ka minu õlad,
Sinu vabadus särab päiksena minu näol.

Hinged

2007-10-28T18:39:00.000+02:00

Ma usun, et kaks hinge suudavad luua teineteise vahel sideme. Tugeva sideme. Vaimse, hingelise ühenduse. Sellise ühenduse, et teineteist nägemata teavad mõlemad, millises meeleolus kumbki on.

Mõlemad ei pea sellest teadlikud olema. Võib olla nii, et üks tunneb seda sidet, teine ei tunne. Oleneb, kui vastuvõtlik ja avatud on hing teise suhtes.

Jah, ma usun, et see on võimalik.

jooksin kinni

2007-10-16T21:51:00.000+03:00

Nägin kõrgel tähtede säras,

kuu kollases kumas

iseennast.

Just a day, just an ordinary day

2007-10-11T21:38:00.000+03:00

Jälle üks selline päev, mille lõpus olen nii väsinud.
Ei väsita mitte tegevus, vaid inimesed tööl.
Mitte kliendid, vaid inimesed kontorist.
Koju minnes olen nii väsinud, et bussis panen kuularid kõrva ja walkmani nii valjuks kui kannatan. Et ma ei kuuleks teisi inimesi enda ümber, et ma ei paneks neid tähele.

Ja ometi...
märkan ema kahe lapsega. Noorema ja vanema pojaga. Ja ma näen kuidas ta oma vanemat poega eirab ja kuidas too üritab ema tähelepanu saada.
Aga ema pahandab temaga.
Kuidas ta aru ei saa, et vanem poeg arvab, et teda on ära unustatud? Et nooremat hoitakse temast rohkem...

Pööran pilgu kõrvale, vaatan aknast välja. Tühjendan oma pea mõtetest. Ja ei hooli.

Koju jõudes ei suuda vanema poja nukrat pilku vaimusilmast pühkida.

Hulkuv koer

2007-09-25T21:51:00.000+03:00

Kao eemale, sa hulkuv peni,
kirpudest puretud loom,
tundud vastik, oled haisev vari
ja tõrjutud kõigi poolt.

Tee, et sa kaod! Mine!
Ma ei hooli, kuhu.
Mul on omad probleemid ja mured,
leia keegi, keda huvitab su lugu.

Saba jalge vahel põgened kiirelt,
aru saamata, mida tegid valesti
otsisid ju vaid sõbralikku viibet...

lootusega jätad hüvasti

ja jooksed kinnisilmi auto ette.
Pidurite krigin, kokkupõrge -
su keha jääb elutult lebama teele.

Ma keeran selja ja kõnnin minema.
Kodus haaran kaissu padja ja puhken nutma.

Sügis

2007-09-23T16:48:00.000+03:00

Üleöö muutus kõik-

päike võttis haiguslehe,
vihmapiisad said linnaloa,
Hämarik ütleb varem „Tere!“
Kaamos üüris linnas toa.

Äratajaks pole enam linnulaul,
väljas on palju külmem.
Lehtpuud said uued rüüd,
maailm tundub süngem.

Õhk on hommikuti kargem,
tuul näitab oma jäist palet.
Olen unustanud, et varem oli valgem
...pikisilmi ootan kevadet.

Üleöö muutus kõik.

Tere, inimene... Oota, ära mine

2007-09-21T21:49:00.000+03:00

Oma jutud kõik räägiksin Sulle,
oma mured ja rõõmud,
salalaeka avaksin Sulle,
seal on palju peidus.
Oma naeratused,
pisarad-
kõik Sulle.
Oma kannatused,
unistused vägevad
räägiksin Sulle.

Ma tahan

2007-09-19T20:20:00.000+03:00

Pariisi minna. Uuesti.
Sest nüüd on õige aeg. Sest nüüd mina tahan minna. Tahan päriselt.

Tookord ei olnud õige aeg, oli peale sunnitud aeg, oli ma-ju-ei-tea-mida-ma-tahan aeg, oli katsetamise aeg, oli otsimise aeg, oli vale aeg.
Nüüd on minu aeg.

Ma olen andeks andnud ja rahu sõlminud.
Endaga.

Mia

2007-09-15T19:14:00.000+03:00

Kohvikus käis üks tüdruk. Ta ei saanud olla vanem kui kolmene. Paterdas rõõmsalt mööda kohvikut ringi. Üritas isegi kohviku välisust avada. Õnneks jõudsin enne kohale, kui tal see õnnestus. Sellele järgnes üks pilk minu ja tema ema vahel ja minust sai vardja.
Sõnadeta kokkulepe.
Jälgisin, kuidas tüdrik trepist ise üles läks ja restorani uudistas. Ikka parajast kaugusest, et ise õigeks ajaks kohale jõuda, kui tekib kartus, et plika võib kukkuda, samas nii kaugel, et tirtsule jääks tunne, et ta on peremees.
Ja siis tahtis ta trepist tagasi alla tulla- vaatas mulle otsa, sirutas oma käed minu poole ja ütles:"opp!"

Armas oli. Muud midagi.

Frailty, Thy Name Is Woman

2007-09-12T20:05:00.000+03:00

Kritseldasin paberile tähed,
neist moodustus sõna.

Need paberile kritseldatud tähed
said endale kõla

Minu huulil,

kui ütlesin Su nime.

Non Je Ne Regrette Rien

Tille veski

2007-09-11T21:41:00.000+03:00

Minu vanaisa oli mölder, ta töötas Tille veskis. Tille veski asub Tilleorus.
Tilleorg asub Põlvamaal.
Seal on mu juured.

Mul oli õnn ja au veskit eelmine nädal külastada. Jättis hinge jälje.
Praeguseks on veskist alles jäänud mineviku kest. Kuid ometi... minu üllatuseks kumas vanas veskis tema õitseaja sära.
Hingemattev.

Kuldne kodukotus

2007-09-09T16:09:00.000+03:00

Oli aeg, kui laudas olid lehmad ja lambad
ja heinaküüni veeti heina
ja hommikuti kires kukk aiateibas
ja laupäeviti mindi suitsusauna.
Oli aeg, kui uskusin- kaevus elab näkk
ja kuusehekis elavad trollid
ja iga heina sisse kaevatud käik
haldjate maailma viib mind.

Oli aeg...

Nüüd küüni katus on sisse langen'd
ja laudas vilistab tuul.
Auku on roostetanud veepanged
...see koht tundus vanasti nii suur!!!

Nüüd vaatan seda kohta, kust olen kasvan'd,
kus on mu juured.
Vaatan seda nõrka, ähmast mälestust
vajumas unne.

See tunne

2007-09-08T18:46:00.001+03:00

... kui peale tööpäeva lõppu ei oska midagi teha. Töölt tahan kiiresti ära, aga koju veel ei kipu. Ja siis ma lihtsalt kõnnin. Sihitult. Suutmata otsustada, kas ja mida ma tahan. Kõnnin nii kaua, kuni jalad hakkavad tuld lööma ja ma lõpuks märkan, et ma ei märka midagi, kuni lõpuks autosignaal mu üles äratab.

Siis, alles siis lähen koju. Sest olen liiga väsinud, et midagi muud tahta.

Kingitus

2007-08-18T22:48:00.000+03:00

See oli aasta tagasi. Tol korral olin ma tööl, hommikuses vahetuses. Sa tulid enne keskpäeva läbi ja kinkisid mulle suure päevalille ja tasuks said minu kõige laiema naeratuse. Ja tugeva-tugeva kallistuse- meie esimene kallistus.
Ja õhtul viisid Sa mu kinno. Filmiks oli "Tunnimees", peaosas Michael Douglas. Ma ei mäleta sellest filmist suurt midagi, sest mingil hetkel leidis Sinu käsi minu käe üles... seda ma mäletangi sellest filmist- meie üheks põimunud käsi.
Filmi lõppedes jalutasime välja, kosmosesse, meid ümbritsesid värvilised tuled ja ainukeseks hääleks oli vee kohin. Ja siis Sa suudlesid mind. Ja mina Sind.
Ma olen päris kindel, et sellel hetkel minu jalad enam maad ei puudutanud.

Sellel ööl nägin unes iseennast, lendamas.

Ma tahtsin lihtsalt öelda:
have faith

ja... palju õnne mulle! :)

Jagatud

2007-08-17T20:39:00.000+03:00

Tahtsin kirjutada midagi ilusat ja head, midagi sellist, mida lugedes te aimu saaksite, milline tunne mind valdab... ja kui hea see on.
Look at me, I'm happy!

Vaatan, kuidas Sa magad
ja mu südame täidab hellus,
näed und, mu kallis- oled vaba,
öös on miljon saladust peidus.

Vaatan, kuidas Sa magad
ja mu südame täidab rahu-
Sa näid nii süütu, kui magad,
nagu sa ei teakski, mis on valu.

Vaatan, kuidas Sa magad
ja mu südame täidab õnn.
Maga rahus, mu kallis, maga,
Ma olen siin ja valvan Su und.

That's it.
Nüüd tahaks kalli saada.

.laenatud sõnad.

2007-08-07T21:26:00.000+03:00

/.../
The Waiting Place......
for people just waiting.
Waiting for a train to go
or a bus to come, or a plane to go
or the mail to come, or the rain to go
or the phone to ring, or the snow to snow
or waiting around for a Yes or a No
or waiting for their hair to grow.
Everyone is just waiting.

Waiting for the fish to bite
or waiting for wind to fly a kite
or waiting around for Friday night
or waiting, perhaps, for their Uncle Jake
or a pot to boil, or a Better Break
or a sting of pearls, or a pair of pants
or a wig with curls, or Another Chance.
Everyone is just waiting.

NO!
That's not for you!
/.../
"Oh, the places You'll go!"
by Dr. Seuss
http://members.tripod.com/~TechBabe/places.html

Ja see pole ka mulle. Ometi siin ma olen.
Kohe... kohe lähen edasi.

.lohuta mind, paku mulle tuge ja toetust.
.sest ma olen kurb.
.do this one selfless act for me.
.the act of empathy and compassion.

Migreen

2007-07-23T20:54:00.000+03:00

Hommikul ärgates tunned seda vastikut, närivat, häirivat valu. Tegelikult selle valu peale sa ärkasidki.

Pesed kiiresti hambad ja otsid midagi süüa, et enne valu tugevnemist tagasi voodisse saada. Paar tundi püsib lootus, et ehk läheb valu seekord üle, aga see lootus asendub pikapeale tühjusega- valu võitis.

Kaks solpadeini tabletti vähendavad valu kümneks minutiks.
Järgmised kolm neelad juba sellepärast, et uniseks muutuksid.
Rohkem sa võtta ei taha- niikuinii ei aita ja viiest valuvaigistist piisab, et süda mitu tundi puperdaks.

Vaatad kella, hommikusest ärkamisest on möödunud neli tundi, valu hakkab haripunkti jõudma- väiksemgi liigutus teeb haiget (sa poleks ette kujutanud, et ühelt küljelt teisele keeramine võib nii valus olla), hääled teevad haiget (tahaksid tänaval kõndivale inimesele karjuda: "Käi vaiksemalt!"), valgus teeb haiget, sinu enda hingamine teeb haiget. Ja kui sa arvad, et enam hullemaks minna ei saa tabavad sind iiveldushood. Nendel kordadel mõtled surmast- rahust ja vaikusest ja mis õnn oleks, kui sa mitte midagi ei tunneks.

Heameelt tekitab vaid teadmine, et valu väsitab kohutavalt ja öösel peaks uni valu võitma.
Enne uinumist loodad, et see hoog on kerge ehk siis paaripäevane. Loogiliselt võttes peaks ju olema, sest viimane kord valutasid peaaegu terve nädala ära.

Kui sõnad annavad tiivad

2007-07-13T22:15:00.000+03:00

Mulle meeldib Sinu naer.
Sinu silmad meeldivad ka.
(Sa ise vist ei tea kui lummavad...)
Mulle meeldib Sinu hääl.
Sinu käed meeldivad ka.
(Sa ise vist ei tea, kui hellad...)
Mulle meeldib Sinu keha,
et Sina äratad mus iha.
Mulle meeldid Sina!
...Sa vist juba tead, et väga...

♥

Ennusta mul', mustlane

2007-07-08T01:33:00.000+03:00

Ennustaski.
Kuid mitte minu palumise peale. Tema pidavat mulle ennustama. (Mingi kõrgem jõud vms) Et ma saaksin oma kahtlustest ja hirmudest vabaks, et ma oleksin neist üle. Selle tõi ta põhjuseks. No ma siis lasin tal ennustada.
Võttis veel mingisuguse needuse kah maha.
Tore.
Ei kahetse.

Üks osa minust usub mustlase ennustusi. Sest ta nägi minevikku.
Teine osa usub kokkusattumustesse. And this was one hell-of-a-coincidence. Esiteks juba sellepärast, et ma paar kuud tagasi mõtlesin ennustamise ja mustlaste peale ning kinnitasin endale, et lasen ennustada vaid siis, kui mustlane tuleb ja ütleb, et peab mulle ennustama. Teiseks sellepärast, et ta teadis fakte, mida ta poleks tohtinud teada.

Kuidagi kergem on olla. Kas sellepärast, et mul oli vahetult enne mustlasega kohtumist nn selgushetk või just mustlase tõttu tunnen end paremini?
Kõikvõimsana on õigem sõna.

Aga tõsiasi on see (ja selle peale tulin ma täiesti ise!), et kui sa ise usud, et sinu valikud on õiged ja kõik, mis sa ette võtad läheb korda ning sinu soovid ja unistused võivadki tegelikult täide minna ja kui seda tuleb sulle ennustama (kinnitama) mustlane, siis alateadlikult usud sa endasse veel rohkem ja tulemusena- muutud enesekindlamaks ja kõik lähebki hästi, lausa suurepäraselt.

Mulle ennustati head.

Ma ise ei küsinud midagi, lasin temal rääkida. Ja tegelikult... kõik, mis ta ütles oligi see, mida ma teada tahtsin.
Milline kokkusattumus!

Midagi naiivsemat pole olemas kui see

2007-06-28T13:42:00.000+03:00

To touch You,
to touch You and hold You.
Maybe even to kiss You...?
No, definitely to kiss You!
To hug You.
To feel Your heart beat.
To feel You breathe.

That's what I want to do
the next time we meet.

Aga need on kõik minu tunded. Minu! MINU!!!
Olen sinisilmne naiivitar.

And the only reason, why I'm stuck in a moment, is because I allowed myself to dream.
The Unattainable Dream.

Prejudice

2007-06-28T13:37:00.000+03:00

„Am I awake? Maybe I’m dead! I wish I was dead..." Katie forced the last thought out of her mind. Stupid!’ she muttered to herself, „You don’t really want to be dead!” Katie tried to focus her look. „Are my eyes open or closed?” she wondered. Katie was sure her eyes were open. „But why the heck is everything grey?” Then she realized her body was numb and she began to feel dizzy. Katie closed her eyes and tried to picture herself flying- it had always relieved her nausea. A sudden twinge in her abdomen made her come back to reality, Katie curled up in pain and suppressed the urge to throw up, her vision became clear- everything got it’s right colour back. „Now I’m definitely awake!” She sat up and ran her eyes over the room, then she got out of the bed and went to the bathroom.

Cool floor relieved her dizziness, Katie tried to puke, but nothing came out. After taking a somewhat refreshing shower the girl went back to bed.

„So here I am, laying in a hospital bed.” Katie sat up to see the whole room. She wasn’t the only one in the ward- there were two older women and a girl, presumably the same age as Katie. „She’s definitely Russian. She sure looks like one. I mean who on Earth would wear make-up if one’s going to have a medical procedure?!” The Russian girl started to sob. „Yeah, I knew it, she is Russian, she’s crying. Why did she come here in the first place and went through this if she’s feeling guilty now?”, Katie couldn’t stand that irritating sound.

Contrary to the Russian girl Katie felt happy. She had been afraid that her soul would feel empty afterwards, but to her pleasure it wasn’t so. She felt happy and relieved for that thing, that not wanted, hated thing in her was now gone. For the first time in two months she felt free and hopeful.

Katie fluffed her pillow and sat back- a nurse had brought her tea and cookies- to get the sugar up, she had explained. Katie sipped her tea and tried to remember what had happened in the operations room just before she had passed out. All she could remember were the blaming and condemning looks from the nurses, and even from the doctor. Katie began to feel frustrated and furious, she took a deep breath and exhaled. „It doesn’t matter what they think. They know nothing about me, they don’t know what happened to me, they’re just a bunch of well-paid snobs, who can’t and won’t see beyond their prejudice.” Katie also remembered this one remark from a nurse when Katie was cheking in:”You know, condoms aren’t that expencive,” she also remembered the nurse’s daunted face when she had snapped:”Rapist’s don’t always use condoms, you bitch!” Katie felt a sudden burst of self-hatred and pity, she closed her eyes and hid herself under the bedcovers.

Läbikukkuja

2007-06-26T17:13:00.000+03:00

Heal lapsel mitu nime.
Läbikukkuja lisandus nüüd minu nimede hulgale. Sest ma olen ju nii hea.
Läbikukkuja cum laude?
(Haah! Tunnista, et olen naljakas!)
Nendele, kes veel ei tea- ma sain eksamil 50-st punktist 48 punkti ja ma kukkusin läbi.
Et siis- tere tulemast täiskasvanute maailma!
Thanks but no thanks!
I prefer my own twisted, sick, little world where dreams do come true, red is the colour of love and summer lasts all year long.

Põrumine paneb mõtlema. Et ma ei suuda ega oska mitte midagi teha.
Et minul ei ole mõtet.
Kõige rohkem vihkan seda luuseri-tunnet. Ja sellele järgnevat masendust. Ja sellest tingitud stressi ja enesehävitamisvajadust. Ja enesehaletsust.
Põrumine paneb vihkama.
Ennast.
Ma olen end kaotanud. Eneseusu ja enesekindluse ja enesearmastuse.
Ma ei julge midagi ette võtta- kardan läbi kukkuda.
Ma tunnen ainult hirmu.
Hirmu järgmise kaotuse ees. Et ma jälle pettun endas.
Olen oma tunnete ori.
Ja ma ei oska kuidagi sellest seisundist tagasi tulla. Praegu ma ei ole kindel, kas ma tahangi.
'Cos i haven't hit the rock-bottom yet.
See protsess on kuradi pikk.

Ideaalis ma soovin, et keegi minu kõrval oleks... lihtsalt oleks mu kõrval, kuni ma selle faasi läbin. (Teadmata, kaua see kesta võiks!) See teadmine, et keegi on minu kõrval, on.... kõik.
Aga kedagi ei ole.
Sest keegi ei hooli.

Ka mina, Brutus?

Kaotatud ja leitud asjad

2007-06-02T23:16:00.000+03:00

Ma ei ole kaotatud asjade hulgas.
Ja ma ei ole ka leitud asjade hulgas.
Kindlasti ei kuulu ma leidmata asjade hulka, sest kui mind pole otsima hakatud, siis ei saa ma olla leidmata ega leitud.
Ma paneksin enda... arvaksin enda otsimata asjade hulka.
Miks just sinna?
Aga kuhu siis veel?
Otsimata asjade hulka, sest veel ei teata, et ma olen kadunud... või kadumas?
Ja kui minu kadumine ei ole kindel, siis ei saa mind ka üles leida, sest kuidas leida midagi, mis pole kadunud?

"Kas teist keegi aru sai, kuhu Kati karu sai?"

Minu Näitleja

2007-06-01T22:38:00.000+03:00

Ma nägin Teda täna mängimas. Ilus oli vaadata. Ta oli nagu kala vees.
...Tegi hinge hellaks.
Ma nüüd ei teagi, kas Tema tegi seda või Tema mängimine. Või see kooslus. Igatahes mulle meeldis... meeldib.
Näha Tema kirge, näha Teda kellegi teisena. Unustada ära, kes Ta minu jaoks on ja uskuda tunnike seda, keda Ta mängib olevat.
Ilus.
Hindamatu!

Samas ma tundsin, et ma vaatan Teda läbi klaasseina.
Nii lähedal, ometi nii kaugel...
Et Ta on maailmas, kus mind ei ole.
Ja paratamatult mõtlesin, et kumb maailm Talle enam meeldib, kas see, kus mina ka olen või see, kus mind ei ole. Ja miks. Ja mida see tähendab. Ja miks mulle alati sellised nõmedad mõtted pähe kargavad.
*Rahutuks teen ma end ise*

"Olen kutsumata külaline Sinu kodus
ja kerjus, anudes Sult armastust..."

.armastan.

Masendus

2007-05-16T21:36:00.000+03:00

tekib siis, kui minu positiivsed osakesed on negatiivsetega võrreldes vähemuses.
Positiivsus ja negatiivsus on nagu aine ja antiaine- teineteisega kohtudes nad ühinevad ja muutuvad mittemillekski. Ehk siis kaovad.
Minu probleemiks või mureks (või mis iganes) on see, et negatiivne energia (või negatiivsed tunded) ei pääse minust välja ehk siis ma ei ela negatiivsust endast välja, mille tulemusena kord iga paari kuu järel langen masendusse... sest positiivsus on kaotusseisus.
Naljakas.
Aga minule on masendust vaja. Ja kurbust. Sest kuidas muidu ma saan üliõnnelik olla, kui ma ei tea, mis on kurbus ja nukrus? Kuidas muidu ma saan pakatada energiast ja nakatada teisi oma positiivsusega, kui ma ei tea, mis tähendab olla negatiivne?
Vot.
Seda ma tahtsingi öelda.

Masenduses ja üksi.
La vita e bella! :D

Kõik on nii nagu enne

2007-05-05T16:13:00.000+03:00

Ja ainuüksi sellepärast, et meie vana koolilaua külge sai laualamp krutitud? Jah, kõik on nii nagu enne, kuigi mina satun nüüd väga harva koolilaua taha istuma.
Kõik o n nii nagu enne.
Aga nüüd on mul kaks kodu. Ja uus töö.
Tõnismäel ei ole enam pronkssõdurit.
Ja Šotimaal võitis valimised Šotimaa Rahvuslik Partei, mis võib tähendada iseseisvusreferendumit.
Kõik O N nii nagu enne.
Ainult et palju parem.

Iseseisvunum.

A nagu...

2007-04-03T20:59:00.000+03:00

See seisund pidavat sarnanema hullumeelsusega. Selle kestus pidavat olema mõõdetav kuudes. See ongi see, mis toob sellise totaka naeratuse näole ja mis põhjustab tobenaljaka käitumise. Seda seisundit kutsuvad inimesed armumiseks.
"Ma olen armunud!"
Lause, mida kuuldes hing muutub rõõmsaks ja süda hellub. Isegi siis, kui see ütlus ei puutu vähimalgi määral sinusse.
Armunud inimesed on ilusad.
Ja mis tuleb peale armumist. (mitte küll ilmtingimata)
Armastus.
Ja armastajad on ilusad.
Armastus muudab inimesed headeks ja ilusateks.
Armastus on:
igavene õnnetunne, kindlustunne ja turvalisus. Usk, usaldus. Soov ja tahe anda ja jagada kõike: tundeid, mõtteid, mälestusi, tulevikusündmusi. Näha ja tunda ära ennast temas ja teda endas. Olla koos, sest temata on midagi puudu, temaga on kõik õige ja hea- just nii nagu peab. Soov ja tahe teha kõik, anda kõik, et tema oleks õnnelik, et ise olla õnnelik, et olla koos õnnelikud.

Armastada kedagi ja olla armastatud. Aamen.

Mis on armastusest parem?
Tingimusteta armastus.

"I'd give it all, I'd give for us, give anything, but I won't give up..."

Millegi ilusa algus

2007-03-31T22:46:00.000+03:00

Tere, kevad!

Kevad on:
linnulaul hommikul, õitesse mattunud kirsipuud, pikenevad päevad, soojenev õhk, rõõmsamad inimesed, armunud noored.
Kevad on millegi ilusa algus. Suve.
Suvi, õigemini päike, muudab inimesed rõõmsamaks. Ja elavamaks. Ja sõbralikumaks. Suvel on minu ligimesearmastus kõige puhtam. Ja sellepärast mulle meeldibki suvi:
Need sumedad suveööd. Valged ja meeletult soojad.
Ja äikesetormid. Suurte-suurte piiskadega, soojate pilvepisaratega.
Ja kuumad suve päevad. Palavad, hingetuks tegevad.
Ja põletav päike. Ja jahutav meri.

ma armastan päikest ja merd ja sini-sinist taevast

Väsimus

2007-03-12T21:33:00.000+02:00

Oled sa olnud nii väsinud, et ei jõua voodist üles tõusta? Ehkki alles paar minutit tagasi istusid voodile.
Kas sul ei ole hirmu, et äkki ühel hommikul sa enam ei jõua ärgata?
Kui kaua sa oled suuteline oma väsimust edasi lükkama? Päeva? Kaks? Nädala? Kuu?
Ja ainuke põhjus, miks sa seda teed, on see, et sa arvad, et sinult oodatakse nii palju. Ja väsimusele alla vandumine oleks kellegi silmis läbi kukkumine. Sinu enda silmis...
Sa ise ootad endalt liiga palju. Teadmata miks.
Miks siis?
Ja, vot, sellepärast sa mängidki perpetuum mobilet, eitades fakti, et väsimus on sinu üle juba võimust võtmas.
Ja kui sa suikudki mõneks kosutavaks tunniks unne tunned end ärgates süüdi, et sina magasid, samal ajal, kui teised tööd tegid.

See on vene rulett.
Ja sa ei oska seda mängida.

Tunnista, et sa oled väsinud, tunnista, et sa tahad aega maha võtta ja paar nädalat lihtsalt magada ja mitte midagi teha.
Aga see tähendab sinu jaoks tunnistada, et sa oled nõrk...

Promenaad

2007-02-28T23:39:00.000+02:00

Täna, peale tööd, muutusin ma järsku rahutuks. Kuskilt ei leidnud asu. Ei osanud kuhugi minna. Paigale ka ei suutnud jääda. Rahutus puges hinge. Põhjus on siiani segane, ma vaid aiman. Ja siis... ma tundsin, et pean Toompeale minema. Läksingi. Jalutasin. Läbi Vanalinna.
Jalutskäiku ennast ma reaalselt ei mäleta. Jalutasin sinna minevikus:
-Raekojaplatsis olin kaheksasena koos emaga ja õega, uudistasin Vana Toomast.
-Niguliste kiriku juures olin kahekümnesena ja kaheksateistkümnesena. Vana Tooma pilgu alla ja Bernt Notke "Surmatants".
-Harju tänava varemete juures olin kuuesena. Ja kümnesena, koos oma vanaonu Herbertiga.
-Nendest treppidest (kus Kiek in de Köki juurde saab) ronisin üles seitsmeteistkümne aastasena koos oma klassiga- olime teel Toompeale koos majanduse õpetajaga.
-Kiek in de Kökis olin koos ema ja õega. Kalli onu Aivo näitusel. (Mäletan seda ühte fotot: punane kastekann mingisuguse koopasuu juures. Mäletan, et need fotod olid tehtud Itaalias. Mäletan, et meie kinkisime onule sinised roosid, mis olid ostetud Viru tänavalt.)
-Patkuli vaateplatvorm. Seal ma leidsin rahu. Rahutus oli kadunud. Nautisin Tallinna Ilu. Minevikus. Olevikus. Mäletan vaid seda ülimat õnnetunnet ja rahu, mis mind valdas.
Rääkisin Tallinnaga.
Ja kallimaga.
Sosistasin tuulega võidu.

See kestis kokku üle kahe tunni. Ja ma ei ole võimeline meenutama kindlaid hetki. Tagasi mõeldes tundub see kõik unenäona. Kas see üldse juhtus?

Võib-olla oli see hüvastijätt.
Isamaaga?

Poolik

2007-02-28T23:14:00.000+02:00

Ei meeldi mulle see tunne. Tunne, et olen poolik. Et midagi on puudu. Ma ei oska olla. Ja ei taha ka!
See on teistsugune poolikustunne, võrreldes sellega, kui Pirtsust eemal olen. Aga sama nõme. Ja paha ja vastik. Nagu mind oleks ära unustatud. Nagu keegi ei hooliks. Tekib küsimus, kas ma olen üldse olemas...
Vot selline võimas negatiivne tunne. Vihkan seda tunnet.
Ja ma ei saa sinna midagi parata.
Ja niimoodi võtabki kurbus ja nukrus võimust. Ja mina annan alla. Apaatne seisund võib alata.
Olen liiga väsinud, et kuskil midagi positiivset näha.

Olen kõigest 5 tundi maganud. Und ei ole ja ei tule. Söögiisu ka ei ole. Hea on, kui päevas korra söön.

Ootan Sind koju...

Tee kiiiiiremini!!!

The long day is over

2007-02-25T20:18:00.000+02:00

Kell saab varsti üheksa. On pühapäev. Ja mina olin 10 tundi tööl. Palju õnne. Eile olin ka. Tore nädalavahetus. Vaatasin, kuidas mu juuksed kasvavad, päris huvitav oli. Lugesin raamatut ka. See oli huvitavam, aga kahjuks sai raamat(Agatha Christie's Appointment with death) läbi. 300 lehekülge mingi 5 tunniga? Mõni üksik klient julges mind segada. Vabanduseks jäeti hulgaliselt tippi. I didn't mind.

Nüüd olen niisama ja lasen Norah'l end ära viia.
mõnus on olla

Ootan laupäeva. 8400 minutit veel (pluss-miinus mõni), and counting. =)

Igatsus vol. 2

2007-02-25T19:45:00.000+02:00

Seekord suutsin tervelt 24 tundi vastu pidada ilma, et kallimast puudust oleksin tundnud. Aga see tegelikult ei loe, sest siis oli mul kiire tundmaks kahetsust ja pettumust, et mina reisile ei saanud. Nõme.

Ja hullemaks läheb asi siis, kui ta otsustab helistada ja siis ma kuulen ta häält ja kujutan teda ette ja üritan häälest igasuguseid märke ja emotsioone välja lugeda (sest silmi ma ju ei näe) ja kaotan igasuguse soovi rääkida (kuigi on, mida öelda) ja kuulan ta häält, nagu pilves... ja siis lõppeb kõne ja mina olen jälle tagasi reaalsuses, kus minutid ilma temata venivad ja venivad ja venivad ja venivad.

Ja venivad.

(alles on teine päev!)

Ma olen hull.
See pidavat olema mul näkku kirjutatud... või oli see armastus? :)

Aga parem oleks, et ma oma postkaardi saan.

Ärevus, ootus, pinevus

2007-01-29T21:37:00.000+02:00

Issand! Lõpuks on läbi! Uh, ma arvasin, et see ei lõpe kunagi. *Vererõhu langemist on füüsiliselt tunda, pulss muutub aeglasemaks ja hingamine on jälle normaalne.*

Aga kahju on ka... Et see kõik läbi on- kogu see närveerimine ja pinevus ja ärevus ja kõigile nendele tunnetele lõppu tegeva sündmuse ootamine. Jääb mulje, nagu see kõik lõppes liiga kiiresti. Ja see oli kuidagi kerge. Liigagi kerge. Ja nende tunnete asemel on tühi koht. Tühi koht, mille mitte-midagi-tegemise-korral hõivavad nukrus ja oh-it's-already-over tunne või siis kahtlus, et mul ei läinud vist ikkagi kõige paremini...

Minu viimane selline mõnus pinev elamus oli seotud IELTS'i testiga 25. jaanuaril. Ei, ma ei tea, kuidas mul läks. Kõhutunne ütleb, et hästi, samas see võib olla ka hiljuti söödud õhtusöök, mitte kõhutunne. 6. veebruaril saan teada. Aga vähemalt on see läbi =)
Lõppes kaks tundi arvatust varem. Aitäh Sulle!
Õigupoolest olin enne IELTS'i närvis sellepärast, et ma ei olnud nii suures ärevuses, kui ma oleksin tahtnud olla. Tobe, I know!
Endalegi üllatuseks olin suht rahulik. Arvatavasti paar aastat tagasi tehtud inglise keele riigieksam oli selle põhjuseks. Kusjuures IELTS oli riigieksamist kergem. Go figure...

Aga tegelikult mulle meeldib selline ärevus ja enese proovile panemine ja siis see närveldamine ja vabadus (ja õigus) käituda natuke liiga dramatiseeritult. See on niii.... mõnus tunne.

Ärevate ja pinevate hetkede auks. Et neid ikka oleks.

magama jäämine

2007-01-15T17:29:00.000+02:00

Sa vaatad, kuidas Ta magab. Ei, Sa kuulad, kuidas Ta magab. Sa juba tead Tema hingamist- teed vahet Tema magamise hingamisel ja ärkveloleku hingamisel, isegi kui Ta Sinu poole seljaga on, saad aru, kas Ta magab või ei. Mõnikord jääb Ta enne Sind magama, siis Sa lihtsalt imetled Teda, kuulad Ta tasast hingamist, tunned Tema hingeõhku endal, poed Talle lähemale, et saada osa soojusest, mis Temast õhkub, et tunda Ta lõhna. See rahu, mis Sind siis valdab... Sa pole seda kunagi varem tundnud. Soe, kodune tunne, samas kerget ärevust tekitav ja nii uus. Ta meeldib Sulle. Ta meeldib Sulle väga.

"I hear You call my name and it feels like home..."

Sa märkad Tema paljast selga, õrnalt tõmbad Talle teki peale riivates Teda pooltahtlikult. Siidpehme nahk! Igakord Sa üllatud Tema naha pehmusest ja õrnusest. Pehmem Sinu enda nahast.
Ta magab. Ei, juba ta ärkas unest. Ta haarab Su järele.
"Mis on?"
On üks nendest kordadest, mil Sa tahaksid Talle nii palju öelda, aga kuna Sa ei tea, millest alustada, siis vaikid.
"Miks Sa ei maga?"
"Und pole."
"Tule kaissu."
Sa poed kaissu. Nii hea on olla. Sa sulged silmad, Sa tunned end lendavat. Sa tunned Tema käsi Sind nii õrnalt, kuid kindlalt hoidmas. Tema käed! Sulle meenuvad Teie intiimsed ja õrnad "kätemängud"- peopesade kõditamised, hellad silitused, õrritused- kätega on võimalik nii palju öelda. Sa tead ka tema "käteolekuid":
töötegija käed
mehe käed
kallima käed
armastaja käed

Kas Sa tunneksid Ta käte järgi ära? Kui Sul on silmad kinni ja Sa võid ainult Tema käsi puudutada?

Sa arvad, et tunned.
Sa tead.

Sa tunned, kuidas Ta unne vajub. Ja Sa järgned Talle.

Nädala killud

2007-01-11T21:45:00.000+02:00

Sõitsin ühel hommikul bussiga tööle (tegelikult ei olnud hommik, hilisöö oli- kell oli kohe-kohe 7 saamas). Buss jäi Kaubamaja ees foori taha seisma, kaubamaja uste juures pühkis kojamees luuaga tänavat. Minu terav silm märkas kohe tänaval mingit paberinutsakut. Kujutage ette, selle asemel, et see paberinäss kühvli peale pühkida, astus kojamees sellest üle. Tükk aega võitlesin sooviga hüüda talle bussist, et koristagu see paber ära. Soov jäi alla, mina võitsin.
Mõte liikus kojamehe töö peale. Jõudsin järeldusele, et mina suudaks sellist tööd teha ainult nädala. Esimene miinus kojamehetöö puhul on see, et puudub täielik ülevaade koristatavast alast ja puudub kontroll. Ja kuna esimene miinus on kõige negatiivsem miinus üldse, siis ma säästan ennast ülejäänud miinuste kirjutamisest. Jah (oeh) olen küll puhtusefriik.

Tere, minu nimi on khmm, pole oluline... igatahes, ma olen puhtusefriik. Ma vaatan, et teil on siin põrand natuke must... Kust ma mopi leida võiksin?

Mukil on jooksuaeg. Nüüd kuulub minu iga hommikusse takistusterajasse peale külmas ja pimedas toas riietumise, eat-as-much-as-you-can-in-60-seconds söömise, bussi peale jooksmise ka välisukse lahti lükkamine. Jah, lükkamine, sest naabri hundikoerale meeldib meie välisust soojendada.

Ostsin eile raamatu, Paulo Coelho "Veronica decides to die". Kinkisin selle endale. Pühenduse kirjutasin kah sisse, et kink armsam oleks. Oligi. Tegin endal tuju väga heaks. Aitäh. Tehke järgi. Soovitan, sest mis saab olla parem sellest, kui armastatud inimene kingi teeb? Tõsiselt.

Täna sadas lund. Need 60 sekundit olid väga ilusad. Isegi talvetunne tuli peale, kahjuks ei jõudnud kelgutama minna.
Järgmine kord, järgmine kord kindlasti.

Head Uut Aastat!
Kusjuures, pudeliga soovin. (sildil on kirjas Aura mahlajook)

kahekõne

2006-12-24T23:53:00.000+02:00

Ma tunnen, kuidas ma närvi lähen. Ma viin su koju!

Aah. Ta viib mu koju. Aga ma ei taha. Ei taha!!!! Ma tahan tema juurde minna. EI!!!!!! Ma ütlen talle, et ma ei taha koju.
Ei! Ei, ma ei ütle. Äkki ta viib mu siis ikkagi koju.
Ei! Ära keera vasakule, keera paremale, paremale, PAREMALE! ohprsse!

Aga äkki ma tahan koju minna?
Ei taha!
Või tahan? Ei taha, tahan, ei taha... Mida ma siis tahan? Nõme tuju. Argh!
Ära muutu nüüd enda peale vihaseks.
Aga miks mitte. Jobu olen! Miks ma ei suuda öelda seda, mida ma tahan? Mida ma kardan? Kunagi keegi ütles, et raske on öelda seda, mida tegelikult mõeldakse. Eks see ole tõsi jah. Ma ju hakkan nutma, kui ma end täielikult avan.
Sa hakkan nutma, sest sa oled softy. Lollpea selline...

Appi, me oleme juba Magistrali juures. Ei taha ju koju minna... Ma nüüd ütlen talle... kohe kui... oh ikka ei julge. Ei suuda. MIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIKSSSSSSSSSSSSSSSSSSSSSS??????????????
Muidugi ei julge, luuser!
Ah, vihkan seda noaga lõigatavat vaikust...
Ütle siis midagi!!
Ütle ise!
Sina oled see, kes rääkida saab, RÄÄGI!

Juba Vabakal. Kohe oleme kohal. Jannseni... oi, mu koolimaja, ohh.
Nad pole ikka nende majadega kaugemale jõudnud.

Näed, meie tuba on valgustatud.
Appi, ta peatas auto. Ma ei taha ju. Tahan tema juurde!
No ütle siis! Don't be such a crybaby!
Ma kallistan teda ennem.
Oo, issand, kui hea teda kallistada on... mmh, tema lõhn ja soojus!
Mida sa nüüd nutma hakkad! Kurat, ma ei või. Täielik pähkel oled ikka küll!

Khm...
Ma ei taha koju... Ma tahan Sinu juurde...

Sa ütled seda nüüd!? Ma olen terve tee oodanud, et sa seda ütleksid.
Sa oled ikka...

Jah, ma tean, olen topsik.
Oled jah! Aga vähemalt lõpuks suudad end kokku võtta!
Mmmmhh. Shut up!

Mulle meeldib ...

2006-12-22T23:14:00.000+02:00

... hommikul silmad kinni hambaid pesta. Nii on tore. Ei, hambad ei saa puhtamaks. Mustemaks nad ka ei jää. See on midagi väga minulikku. Õhtul hambaid pestes on mul silmad lahti. Mina ei tea miks. Minu arvates on imelik õhtul silmad kinni hambaid pesta. Siis ka, kui ma vannitoas üksi ei ole.

... Piretiga pikalt telefoniteel rääkida. Tavaliselt me räägime mitte millestki ja see võtab meil vähemalt veerand tundi. Mõnikord juhtub ka nii, et me mõlemad oleme tükk aega vait, ainult hingame teineteisele kõrva ja siis purskame naerma.

... pesu triikida. Ja pesta. Ei, mitte ise, pesumasinaga. Doh! Aga triikida on tore! Vahva lausa. Aga siis on nõme, kui on liiga palju triikimata pesu. Mulle üldse ei meeldi triiksärke triikida. Ja T-särke, mis on välja veninud.
Vuih!

... see, et väga väsinuna hakkan ma kergesti naerma. Isegi asjade peale, mis tegelikult ei ole naljakad.
Kui jutt juba naermisele läks...
Ma naeran enda naljade peale. And i like it. :D

Mul on ainulaadne naer. Algus on selline nohisev, mõnikord lausa purskan naerma, eksju? Sina ju tead =P
Mulle meeldib minu naer.
Sinu naer ka.
... kõik, mis Sinuga seotud on.

Oo ja mulle meeldib rääkida venelastega. Eesti keeles. Muidugi mitte igasugustega. Ikka sellistega, kes oskavad sama palju eesti keelt kui mina vene keelt. Ja kes on sõbralikud. Sellistega on vahva rääkida, sest siis tuleb kogu keha haarata rääkimisse. Eriti käed. Niimoodi on huvitav. Ja naljakas. Ja arusaadav. Ennekõike ikka naljakas.
Ülbete venelastega ei saa eesti keeles rääkida, olen proovinud, nad on ennast liiga täis. Nendega ei saa üldse rääkida. Tähendab, mina ei saa, sest ma keeldun vene keeles rääkimast. Seega ma olen sunnitud kuulama, kuidas nad hirmvigases inglise keeles räägivad.
(Õudne!)

Ning kuuse ehtimine. See on ülim tegevus. Muidugi ainult Jõulude ajal. You can do it only once a year so do not screw it up!
See on parem kui kinkide saamine, parem kui jõuluroad. Ja tulemus on alati erinev. Ja tulemus on alati ilus. Ja täielikult nauditav. Ja selle juures pole mitte midagi ärritavat. Ja ma armastan seda. Ma armastan kuuselõhna, ajast ja arust ehteid (enda tehtud on kõige ilusamad!), küünlaid, põrandat, mis on kuuseokastega kaetud. Ah, doesn't it sound just grreat?!

... pühade ajal armastatud inimestega koos olla. Nad minu jõulutunde komponendid:) Jõulutunde, mis minusse vaikselt sisse pugema on hakanud.

Ilusaid ja rahulikke Jõule.

Unistamine

2006-12-14T00:13:00.000+02:00

Mulle meeldib unistada ja mõtelda. Uneleda ka. Ma suudan ka kõige kärarikkamas kohas end välja lülitada ning kuhugi eemale hõljuda. Tavaliselt ma teen seda bussis. Aga siis ma hõljun ainult eemale, ei unista, pigem mõlgutan mõtteid. Et töölainelt kodulainele ümber lülituda või koolilainelt töölainele lülituda.
Aga ma kardan. Unistada, ma mõtlen. Lihtsalt kardan. Kardan, sest äkki ma ei suuda... äkki ma lihtsalt petan oma lootusi, ootusi. Kardan end alt vedada. Sest see on kõige hullem, mis juhtuda võib, Endas pettuda.
Aga vahel ma siiski unistan, hirmust hoolimata. Harva. Salaja. Pimeduses, vaikuses ja üksinduses. Eemal kõigest ja kõigist. Ja millegi pärast reageerin sellele iga kord erinevalt- mõnikord muutun ma väga lõbusaks ja rõõmsameelseks, teinekord tõmbun endasse ja olen torisev ning trotsi täis- vihane kogu maailma peale. Go figure.

Mul on olnud kaks suurt ja võimast unistust. Ma pole veel aru saanud, kas nad kehtivad ka antud hetkel. Ma arvan, et kehtivad. Kindlasti kehtivad. Ma ju unistan...

Üks neist on seotud kirjutamisega.
Mulle meeldib kirjutada. Tobedusi, tõsiseid asju, mõttetuid asju. Südamest otse paberile. Näha sellega vaeva. Mulle meeldib, kui ma ei suuda kirjutada ning ma pean vaimu "otsima". Tavaliselt ma kuulan siis mingit kindlat lugu või loen mõnd luuletust. Jah, meeldib, meeldib, meeldib.

Teine on seotud lavaga, oh, näitlemisega? Olla kõigile nähtaval. Pöörane. Mulle meeldib olla tähelepanu keskpunktis. Mulle meeldib asju korraldada. Mulle meeldib mängida... Kedagi teist. Elada läbi hunnik emotsioone, mida ma tegelikult antud hetkel päriselt ei tunne. Mõelda välja karaktereid ja sündmusi, katsetada neid mõne sõbra peal... aga ainult viivuks. Tavaliselt tõmbun peaaegu kohe tagasi.
See on see unistus, millest ma hästi salaja unistan. Ja ma eitan, et ma sellest unistan. See unistus muudab mu kurvaks. Ma kardan seda. Kardan sellest mõelda. Tobe?
Eih, ma ei ole selleks veel valmis.

Ja hiljuti avastasin, et mul on uus unistus. Ma unistan ja tahan kogu südamest ja hingest, et Sinu unistus täituks. Et Sina oleksid õnnelik.

Minuga või minuta.

.agäV. kilennõ aguniS nelo aniM
.sutsinu mavatarä umrih aj mavagüs aj mesajalas egiõk unim delo aniS

..."and I love the thought of coming home to You, even if I know We can't make it..."

Mida sina jõuludeks tahad?

2006-12-03T16:58:00.000+02:00

Ilusat 1. adventi! :)
Advendi mõte ongi küünla/küünalde põletamine.
Küünlavalgus.
Küünlavalguses tundub kõik hea ja ilus. Üksi olles võib küünlavalgus rusuvalt mõjuda. Kahekesi olles loob ta romantika ja õdususe. Suurema seltskonnaga tekib ühtekuuluvustunne. Võõras kohas tekib kodune ja hubane tunne.
Lummav. Intiimne. Armas. Meeli ülendav.

Varsti on jõulud. Juba on mulle esitatud küsimusi stiilis: Mis sina /insert name omastavas käändes/ jõuludeks kingid? Mis sa jõuludeks tahad?
Mina ei taha midagi. Ärge kinkige mulle midagi, (muidugi, välja arvatud siis, kui tõsiselt tahate ja kingitus tuleb otse südamest ;)) kingituste saamise kartus jõulude ajal tekitab minus kohustuse poodi minna ja raha kulutada. And i don't want it!
Mina kingin vähe. Täpselt nii palju kui tahan... mis ongi vähe.

Rääkisin töökaaslasega kingitustest. Oh, kahjuks, tema arvates on nii, et mida kallim kingitus, seda parem kingitus. Väga uhkelt ja uhkustavalt luges mulle ette, mis ta eelmine aasta oma emale, isale, vanaemale, elukaaslasele kinkis (mingi hirmkallis teler, käsitööna (!!!) (<-minu sarkasmi väljendus) valmistatud kullast ja valgest kullast kett, spa tuusik... ) Mul poleks midagi selle vastu, kui saaksin ise selliseid kingitusi teistele teha... aga ma ei taha. Minu arvates pole need jõulukingid. Selliseid kingitusi võib muudel tähtpäevadel teha.

...ja jõuludest on saanud osturalli...

Minu vend... :)! Vot tema oskab teha jõulukinke, sünnipäevakinke. You name it. Eelmine aasta kinkis vennaraas emale kaks ise tehtud savinõu. Ta ei öelnud, et tema need tegi. Ema arvas, et need disainernõud olid hirmkallid, teada saades, et need ise tehtud on, ei uskunud ta seda. Liiga ilusad. Liiga hästi tehtud. Perfektsed. Aga mida muud sa tahad perfektsionistilt? :P
Nii et, loo moraal: õppige minu vennalt, kuidas kingitus teha.
See mälestus tekitab minus jõulutunde... See ja üks hägune mälestus lapsepõlvest- mina, minu õde ja vend, ema. Laud kaetud hea ja paremaga. (ehk siis verivorstid, kartulid, piparkoogid, kapsas, kindlasti oli veel muudki...) Koos ehitud kuusk. Küünlavalgus. Mul on peas vaid see pilt. Mitte midagi muud. Ainult see tühine pilt, mis jõulude aegu omandab erilise tähtsuse.

Ma olen juba ära unustanud, mis asi on jõulutunne. See oli ammu, kui ma seda viimati kogesin. Vist 5 aastat tagasi? Võib-olla rohkem, võib-olla vähem.

Kinkige mulle jõuludeks õnne.
Kinkige mulle jõuludeks jõulutunne.
Kinkige mulle jõuludeks "GetRidOfYourFears ForFree Card"

Kui neid pole saada, siis asenduskingitusena võtan vastu pileti imedemaale. Või Põhjanaela.

Igatsus

2006-11-29T22:38:00.000+02:00

Kirjutasin eile oma päevikusse viimase sissekande. Nüüd pean kiiremas korras uue päevaraamatu ostma, käsi juba sügeleb pastaka järgi. Hetkel pean klaviatuuriga leppima (oh!)

Väljavõtteid hingelinnu mõtisklusest:

Igatsus...
See ei ole minu jaoks midagi täiesti uut. Ma olen seda tunnet ennegi kogenud. Ma tean, mis on igatsus. Ma igatsen oma sõpru, keda pole ammu kohanud, kellega pole mahti rääkida olnud.
Ma igatsen oma venda. Ma igatsen oma kassi. Mõnikord leian end keskkooliaegu taga igatsemas. Ma olen isegi oma tööst puudust tundnud. Ja lapsepõlvest. Talvel ma igatsen suve. Kui ma olen midagi valmis kirjutanud, siis ma hakkan kirjutamise protsessi taga igatsema.

Naljakas, et ma ei ole veel kunagi koduigatsust tundnud. Ära olles igatsen vaid väheseid inimesi. Kui sedagi. Koju jõudes hakkan eemalolemist taga igatsema.

Aga SEE igatsus on täiesti uus... hoopis teistsugune, see allutab endale kõik ülejäänud tunded. See paneb mind unustama ja tobedalt käituma. Esimene tunne, mis mind täielikult kontrollib. Tõtt öelda ma ei tahagi selle tunde üle kontrolli saavutada. Niimoodi on hea. Väga hea. Vabastav. Öösel ma suudan jälle lennata.

Igatseda kedagi pidevalt, oodata iga kohtumist nagu see oleks ainuke. Ainult Tema lähedus vaigistab tormi hinges...

Olen aru saanud, et See Igatsus on võrdeline minu ja Tema vahelise kaugusega ja ajaga, mis selle vahemaa vähendamiseks kulub.
Mulle meeldib igatseda, oodata ja oodata ja oodata. Peaaegu sama, mis lapsena sünnipäeva hommiku ootamine. :)

See igatsus on hirmutav ainult siis, kui ta liiga suureks kasvab. Siis ta pole enam igatsus, siis on ta paanikahoog (hingata on raske, süda peksab meeletult, maailm muutub must-valgeks).
Ma ei ole veel aru saanud, miks selline muutus juhtub ja mis selle põhjustab...
See on ainuke negatiivne külg selle imelise tunde juures.

"Mõnikord kardan Sust lahkuda- tobe hirm, et Sind enam ei näe..."

Amanda Tapping AT 2: The Return

2006-11-26T16:24:00.000+02:00

17. novebrist 20. novembrini olin oma kalli õega Londonis, Heathrow lennujaama Renessaince Hotel'is, et veeta aega maailma kõige paremate fännidega (!!!!!!!!!!Amanda Tappingu fännid!!!!!!!!!!!!) ja osa saada imelisest GABIT'i üritusest. (Ärge lootkegi, et ma hakkan kõike lahti seletama)

Ka sellel aastal kogusime raha heategevuslikul eesmärgil. Nimelt toetab Amanda organisatsiooni Hearing Dogs for Deaf People. http://www.hearingdogs.org.uk (ma ei tea, kas sõna organisatsioon on õige kasutada...)
Me kogusime üle 20 000 naela. http://www.hearingdogs.org.uk/news-info.php See on nelja koera raha! Eelmisel aastal oli see summa 5000 naela.

Jutuajamised Amandaga, pildistamissessioon, autogrammisessioon :) Hindamatud mälestused. Ja olen nii kade, et rohkem ma neid ei jaga.
Nii palju võin öelda, et mulle meeldib hotellis elada. Mõnus vaheldus. Ette ja taha tehakse kõik ära. =)

See oli meeldiv nädalavahetus. Puhkus. Eemale saamine argielust. Minu usu taastumine unistustesse. Aru saamine, et ma armastan.

Ja nii see läks...

2006-11-26T15:16:00.001+02:00

... liiga aeglaselt, aga
lõpuks ometi sai praktika läbi! Viimased kaks nädalat venisid nagu šokolaadiga kaetud iiris ja uskuge mind, šokolaadiga kaetud iiris võib väääääga pikaks venida (Cadbury's Curly Wurly) ;)

Kolm esimest nädalat olid nauditavad, siis ma väsisin 16-tunnistest päevadest ja nädalalõppudeta nädalatest ära. Viimased kaks nädalat olid kohutavalt väsitavad. Mul õnnestus toidumürgistus saada (arvan, et see oli viiruslik, sest paar päeva hiljem võitles mu armsam sama probleemiga... ja nüüd mulle meenub, et lasteaias oli ühel kasvatajal enne mind sarnane juhtum). See oli Õudne. Kehatemperatuur oli 38 ringis, ma olin nii nõrk, et ma ei suutnud püsti seista ja magu tõmbus iga natukese aja tagant valust krampi. Kogu jama algas neljapäeva (9. november) õhtul, laupäeva hommikuks oli kõik enam-vähem korras.

Lasteaiast puudusin kokku 7 päeva. Ooo ei, ma ei tee neid kõiki järgi. Heal juhul kolm päeva. Mul on vaja üks jõuluteemaline maal lõpuni maalida, sellest pilt teha ja pildist omakorda kaardid teha. See on minu "head aega" ja "aitäh".

Neljapäeval (23. novembril) sain lasteaia poolselt juhendajalt oma hinnangulehe kätte ja tänu avaldasin sellega, et reedel magasin kella üheni ja läksin kohvikusse tööle. Kui oleks rohkem lapsi olnud (neljapäeval oli ainult üks!!!!! ), oleksin reedel läinud, aga ma ei näinud põhjust, miks peaksin mina koos kasvataja ja kahe tädiga ühte last "kasvatama". Seega otsustasin endale teene teha ja nii ma magasingi esimest korda viie nädala jooksul üle 7 tunni.

Homseks pean kõik kooli jaoks korda seadma. Päeviku "valmis" kirjutama ning ülesanded ära tegema. Aega veel on viimase minutini :P

Sain just aru, et ma olingi endal südame kõvaks teinud ja kogu praktika aja väga kinnine ja pinnapealne olnud, eriti viimased paar nädalat.
Ma ei kahetse midagi.

Viis nädalat karmi praktikat. Mulle näidati elu kurvemat poolt. Karmimat poolt.
Olen täiesti kindel, et minu kursuselt poleks keegi nende lastega viit päevagi vastu pidanud (mul on, jah, ego). Olgu, Piret oleks vastu pidanud, võib-olla isegi paremini hakkama saanud. 'Cause, you know, it's Piret we're talking about!!!

Jään igatsema Nikitat.

Mis saab viie nädala pärast?

2006-11-01T19:08:00.000+02:00

Esimene nädal Männikäbi lasteaias on selja taga, teine juba alanud. Tunnen end kindlamana kui esimesel päeval (loogiline ju!), samas tunnen ja tean, et mul on veel nii palju õppida, veel on nii palju mida ma ei tea.
Minu rühma kasvatajad on väga rahul, et neile praktikant appi saadeti. Ja mina olen rahul, et valisin erivajadustega laste rühma Südameke. Kuigi lapsi on vähe, olen päeva lõpuks ikkagi surmväsinud. Oma tähelepanuvajadusega suudavad nad mu nii tühjaks pigistada. Olen juba mitu korda rühma esikusse diivanile magama jäänud.

Teise nädala alguses veetsin päeva sõimerühmas Jaaniussike- neil oli abi vaja. Selle ühe päevaga suutis üks poiss (Marko) endale minu südamesse pesa teha. Marko veetis terve päeva minu läheduses, rääkis ja mängis ainult minuga. Mind võlusid tema silmad (need meenutavad mu onu silmi)- täis soojust ja hellust, hella hingega inimese silmad.

Imestusega avastasin, et hinge poeb soe kodune tunne, kui hommikuti lasteaia poole jalutades hakkab mändide vahelt tuttav telliskivimaja paistma. Hirm on kadunud, selle asemel on ainult huvi ja puhas rõõm, et saan lastega tegeleda, ootus, mida uus päev tuua võib, mõtisklused selle üle, millises tujus lapsed on, kas ma suudan neid ohjeldada, kui nad ülemeelikuks muutuvad, kas nad ootavad mind...

Minu rühmas on üks laps lastekodust. Nikita. 3-aastane. Alateadlikult hoian teda teistest rohkem. Juba esimestel päevadel panin tähele, et üks õpetaja abidest kohtleb teda natuke liiga hoolimatult. Kui midagi juhtub ja Nikita on läheduses, on tema süüdi.
Täna (1. novembril) panin tähele (at last), et mainitud õpetaja abi on oma suhtumist muutmas. Mulle meeldib mõelda, et see on tänu minule. =)
Seda olen küll täheldanud, et Nikita kuulab minu sõna paremini kui kellegi teise oma. Ja hommikuti on ta mind nähes nii rõõmus. Südant soojendav.

Kallis inimene esitas mulle sellise küsimuse: "Mis saab viie nädala pärast?"
Viie nädala pärast saab mul praktika läbi. Viie nädala pärast jätan pisaraid tagasi hoides kõigiga hüvasti. Viie nädala pärast tulen ma lasteaiast nuttes ära.
Mul on juba praegu sellele raske mõelda. Muutun nukraks.
Aga ma olen õnnelik, et ma saan nendelt lastelt nii palju ja ma annan neile endast kõik, mis mul anda on. Ning seda ei saa mitte keegi mitte kunagi ära võtta.

"Talle hakkavad tulevikus pikajuukselised tüdrukud meeldima. Sinu pärast."